KENDOVARUSTUS

Kendot harjutatakse spetsiaalses riietuses - gi-s ja hakamas. Gi on paks,läbinõelutud pintsakulaadne riietusese kolmveerand-pikkuses käistega. Traditsiooniliselt kasutati gi valmistamiseks puuvillast kangast, kuid tänapäeval on kasutusel ka erinevaid tehiskiude. Kendo-gi sarnaneb lõikelt sarnane judos kasutatavale gi-le, kuid on sellest pikem, lisaks on veel väiksemaid alade erinevusest tingitud erisusi. Hakama on paar pikki, seelikulaadseid volditud pükse. Hakama on tavaliselt valmistatud puuvillasest kangast, odavamad hakamad võivad olla kas osaliselt või täiesti polüesterkangast või tetronist.

Traditsiooniline kendo-hakama on tumesinine. Gi on kas tumesinine või valge. Naised ning lapsed (ja väga vanad ning kõrge vöötasemega mehed) kannavad mõnikord nii valget gi-d kui ka hakamat. Laste gi-d võivad olla ka mustriga. Enamus kendokaid kannavad siiski üleni tumesinist riietust. Hea kvaliteediga jaapani gi ja hakama on värvitud naturaalse indigoga (sho-aizome), ning uue varustuse korral on mõnda aega seda ka kendoka, kes neid kannab.

Kaasaegsed keiko-gi ja hakama on mõnevõrra stiliseeritud vormid 18.-19. sajandi samuraide formaalsest riietusest. Neid kanti mõõgavõtluse harjutamisel selleks, et rõhutada selle tegevuse erilisust. Praktilisest küljest on paks gi heaks kaitseks ebatäpsete löökide eest, ning hakama on väga mugav ja lahe ja varjab jalgade liikumist vastase silmade eest.

Gi ja hakama hinnad sõltuvad otseselt materjalide ning töö kvaliteedist. Kallim varustus on mõistagi parem ning kestab kauem, kuid alustamiseks on ka odavama otsa kraam täiesti piisav. Odava algaja-komplekti saab kätte alla €100 eest, samas kui Jaapanis tehtud hea kvaliteediga naturaalse indigoga värvitud gi ja hakama komplekt maksab vähemalt €350, ja oluliselt enam, kui tegu on käsitööga. Gi hinnad algavad mõnekümnest eurost ning ca. 100-150 euro kandis jookseb piir, millest alates kajastub iga lisanduv euro eeskätt esteetikas ja mitte funktsionaalsuses. Odavad polüester-hakamad maksavad ca. 40-50 eurot, umbes 70-80 euro eest saab juba puuvillase indigo-värvitud hakama. Hakama pakkimise juhendi leiad siit.

Kendo kaitsed (bogu) koosnevad neljast osast ning kaitsevad pead, kõri, randmeid ja keha külgi – need on ainsad lubatud sihtmärgid. Kiivril e. men-il on ovaalne kergmetallist (kasutatakse erinevaid kombinatsioone duralumiiniumist ja titaaniumist) näovõre ja umbes peopesa-suurune kõrikaitse. Men ise on valmistatud paksust puuvillasest kangast, mis on koos pehmendusega (futon) tihedalt läbi õmmeldud ning suuremat kulumist saavates piirkondades nahaga (mõnel puhul ka eraldi paksu nn. orizashi kangaga) tugevdatud. Lubatud löögipiirkond on lagipeast ca. 30º nurga all kummagi külje suunas, kõrikaitse on kendos ainsa lubatud torke (tsuki) sihtmärgiks. Men-i all kantakse puuvillast rätikut e. tenugi-t, mis püüab higi ning lisab pehmendust.

Tare on kaitse mis katab puusi ja kubet, kus ei ole lubatud löögi sihtmärki. Tavaliselt on tare keskmisel osal kendoka nimi ning klubi nimetus (võistlustel kohustuslik) tikituna riidest kattele e. zekken-ile.

Tarele toetub oma alaosaga rinnakaitse e. do. Traditsiooniline do on tehtud 48 kuni 64-st kitsast bambuslatist, mis on siis kaetud nahaga ning seejärel lakitud. Odavamatel do-del on latid fiiberklaasist, veel odavamatel on kogu kaitse tehtud plastikust. Do kaitseb kogu rinnakorvi esiosa ning ulatub külgedele, kattes ala umbes puusast kuni esimeste alumiste roieteni. Luude-vaheline ala keha külgedel on do-löögi sihtmärgiks.

Kote on paar kõrgeid kindaid mis kaitsevad käsi ja randmeid. Käeseljad on kaetud pehmendusega, punktivääriline löök peab tabama ala randmest kuni umbes esimese kolmandikuni käsivarrest.

Bogusid on masinaga õmmelduid ning kästitööna tehtuna (tezashi) – viimased on mõistagi kallimad, ja mitte vähe. Kvaliteedi määravad peamiselt kasutatud materjalid ja (ennekõike käsitsitehtud bogude puhul) õmbluste tihedus. Tihedam õmblus annab tulemuseks jäigema varustuse, millel on nii plusse kui ka miinuseid. Käsitsitehtud bogu puhul tähendab tihedam õmblus oluliselt rohkem tööd ning nagu võib arvata, on sellel otsene mõju hinnale. Masinõmmeldud bogude puhul on täiskasvanud harrastajate seas kõige populaarsem õmblustihedus 3mm, kuid bogu kvaliteedi seisukohalt on materjalide valik ning töö üldine kvaliteet tervikuna kindlasti olulisem. Käsitöö-bogude puhul on õmblustiheduse mõõtühikuks bu ning tüüpiliselt on kasutusel vahemik 2.0-1.2bu. Tihedam õmblus on käsitöö puhul kindlasti oluliselt kallim, kuid taaskord mitte tingimata parem, kuna bogu kvaliteet sõltub tervest hulgast erinevatest asjadest. Kallimate bogude puhul on tavaline, et need tehakse käsitööna täpselt kliendi mõõtude järgi.

Odavamad bogud on tehtud peamiselt tumesinist värvi puuvillasest kangast ning kunst- või lehmanahast. Kallimate bogude puhul kasutatakse indigo-värvitud paksemat kangast ja kvaliteetset nahka (mis võib, aga ei pea tingimata olema naturaalne). Traditsiooniliselt valmistatud bogude puhul on tugevdusteks kasutusel indigo-värvitud hirvenahk, ka kotede peopesad on suitsutatud hirvenahast. Men-i näokaitse (mendare) on odavamal varustusel alumiiniumist, kõige kallimas otsas spetsiaalselt töödeldud titaaniumist. Bogu hinna ning kvaliteedi määrab lisaks veel terve hulk väiksemaid detaile (alates tegumoest ja lõpetades kinnitusnööride valiku ning valmistamisel kasutatud nõela kujuga), mille üleslugemine läheks siin liialt pikaks ja tehniliseks. Üldiselt kehtib reegel: saad seda, mille eest sa maksnud oled.

Hinnad võivad seega varieeruda väga laialt: odava, Hiinas või Koreas valmistatud bogu võib saada mõnesaja euroga, €600-700 kandis õnnestub hankida juba väga hea kvaliteediga varustuse ning parimad Jaapanis valmistatud masinõmmeldud bogud maksavad ca. 1,000-1,500 eurot. Käsitööna valmistatud bogude hinnad algavad umbes sealt, kus masintöö omad lõpevad ning võivad ulatuda astronoomiliste kõrgusteni. Kõige kuulsamate Jaapani meistrite poolt valmistatud varustust ei saagi pelgalt raha eest osta – nende klientideks on ainult väga kõrge tasemega ning väga tuntud kendokad, kes ikkagi peavad mõnikord aastaid ootama, enne kui nad oma tellimuse sisse saavad anda. Põhimõtteliselt on kvaliteetsetest materjalidest valmistatud masinõmmeldud bogu täiesti piisav ja mõistliku hooldamise puhul peab see vastu enam kui 10 aastat pidevat harjutamist – ning kui ei taha ei ole mingit mõjuvat põhjust sellest tingimata kõrgemale minna. Mõne aja möödudes inimesed aga tavaliselt tahavad.

Lisaks bogule kasutatakse mõnikord lisaks veel spetsiifilisi kaitseid erinevate vigastuste korral (või siis nende ennetamiseks). Osad neist on suhteliselt universaalsed (liigeste ja lihaste toestuseks jne), teised on omased ainult kendole - nagu näiteks kannakaitse parema jala kanna põrutuse vastu, või spetsiifiline kaitsev suss vasaku jala päka tarbeks.

Shinai on neljast poleeritud bambusridvast tehtud harjutusmõõk. Mõõga otsa hoiab koos nahast tupp sagikawa, teises otsas hoiab ritvu koos nahast käepide e. tsugakawa, mille peale kinnitub eraldi käekaitse e. tsuba. Umbes shinai "teraosa" ülemise kolmandiku kohal on ümber ritvade keerulise väljanägemisega sõlmega seotud peenike nahkriba nakayui, ja kõiki neid erinevaid nahkosi hoiab koos pikuti mööda shinaid jooksev nöör tsuru, mis ühtlasi tähistab ka shinai "tera" vastaskülge - s.t. löögid shinaiga peavad tabama sihtmärki tsuru vastasküljega. Selline konstruktsioon teeb shinai väga vetruvaks, mis omakorda absorbeerib suurema osa löögi energiast - löök mis tabab kaitsmete poolt katmata ala võib põhjustada vorbi või sinika ja ei midagi tõsisemat. Tavalise shinai käepide on ümmargune, mitte ovaalne nagu tegelikul mõõgal. Valmistatakse siiski ka ovaalse käepidemega shinaisid, need võivad olla head just algajatele, kuna ovaalne käepide aitab õppida ja kinnistada õiget mõõga haaret. Lisaks on olemas veel nn. dobari shinaid - bambusmõõgad, mille käepide ja käepidemepoolne ots on jämedamad ning seega on kogu shinai raskuskese kätele lähemal. Selline raskuse jaotus muudab kiirete ja väiksete tehnikate sooritamise kergemaks ja sel põhjusel on dobari shinaid populaarsed võistlusmõõgad. Samas muudavad selliseehituse puhul keskelt laiemad bambusridvad kogu mõõga hapramaks - ja seega on dobari shinai eluiga on lühem tavalise shinai omast.

Shinaid tuleb hooldada - ritvu tuleb poleerida ja õlitada, vältides nii pindude ja praegude teket - hooldamata shinai võib olla ohtlik! Korralikult hooldatud shinai võib kesta kuni aasta, kuid tavaliselt tuleb regulaarsel harjutamisel bambusshinaid siiski keskmiselt kolme kuni kuue kuu tagant vahetada. Sel põhjusel on populaarsust kogunud süsinikkiust shinaid. Kuigi nad on bambusshinaiga võrreldes jäigemad ja tuimemad ning oluliselt kallimad, ei pea neid praktiliselt üldse hooldama ja nad peavad vastu aastaid. Jäikuse tõttu ei sobi tehismaterjalist shinaid algajatele – kuna alguses on palju tegemist löögi õige tugevuse reguleerimisega, võib süsinikshinaiga algajast harjutusparner olla üsna põrutav ja valuline kogemus.

Kasutatava shinai pikkus ja kaal sõltuvad kasutaja soost ja vanusest. Täiskasvanutel on shinai lubatud maksimumpikkuseks 120cm ning minimaalseks ettenähtud kaaluks meestel 500 grammi ning naistel 420 grammi. Shinaide valmistajad kasutavad oma mõõtühikute süsteemi, meeste shinai suurus on 39, naistel 38.

Bokken on täispuidust (tavaliselt kas valgest või punasest tammest) harjutusmõõk, mida kendos kasutatakse kata harjutamiseks. Erinevalt shinaist (mis on sirge) on bokken kumer, nagu päris katana, samuti on bokkenil ovaalne käepide.