KORDUVADKÜSIMUSED

  1. Kas kendo on füüsiliselt raske?
  2. Kas varustuse peab kohe ostma, kust seda saab ja kui palju see maksab?
  3. Kas kendo on ohtlik?
  4. Miks kendos harjutamise ajal karjutakse?
  5. Kuhu tohib lüüa ja kas lüüakse tõepoolest täiest jõust?
  6. Kas kendos kasutatakse ka päris mõõka?
  7. Millised on kendo vöö-astmed?
  8. Kas kendo on rakendatav enesekaitseks?

[ kas kendo on füüsiliselt raske? ]

Kendo algkursus ei ole tavaliselt füüsiliselt kuigi paljunõudev - selle jooksul õpitakse peamiselt baastehnikaid ja jalgade tööd. Edaspidi muutub harjutamine füüsiliselt siiski oluliselt raskemaks, kuivõrd koos oskuste kasvuga tõuseb ka harjutuste tempo. Varustus lisab sellele veel oma - täisvarustus võib kaaluda kokku kuni 7-8 kilo. Tipptasemel ja võistlustel on kendo füüsiliselt samavõrra pingutav kui mistahes muu võitlusala.

Ettekujutuse sellest, mis toimub tüüpilises kendo-trennis saab siit:

[ kas varustuse peab kohe ostma, kust seda saab ja kui palju see maksab? ]

Kendo puhul ei ole pääsu tõsiasjast, et enamuse teiste võitluskunstidega võrreldes on varustuse soetamine arvestatav väljaminek. Algkursuse jooksul sobib treenimiseks tavaline spordidress, soovitavalt pikad püksid (kuna tuleb puupõrandal põlvitada) ja t-särk. Ainus asi varustusest, mida üsna alguses vaja läheb, on bambusmõõk e. shinai. Esimeses paaris trennis on tõenäoliselt ka seda võimalik laenata, kuid üsna pea peaks mõtlema endale oma ostmise peale. Shinai saab osta ka Tallinnas Budopunktist, hind on €35. Algkursuse lõppedes (s.o. hiljemalt peale esimest gradueerimist) tuleb muretseda gi ja hakama. Kaitsete komplekti e. bogu-t ei ole vaja vähemalt esimese poole aasta jooksul, sealt edaspidi tuleb hakata selle soetamisele siiski mõtlema. Bogu hind on väga sõltuv kvaliteedist - odavama kasutatud Hiina või Korea päritolu bogu võib saada paarisaja euroga, hea kvaliteediga varustuse peale kulub siiski vähemalt 500 eurot. Lähemalt varustuse kohta vaata varustuse lehelt.

[ kas kendo on ohtlik? ]

Kendo on väga turvaline ala - kaitsed just selle jaoks ongi, et löökide eest kaitsta. Tehniliselt korrektne löök, mis tabab sihtmärki, ei ole valus - sa tunned, et sa said tabamuse, kuid valu ei ole. Jäik löök, mille sooritamisel rakendatakse liialt jõudu (tüüpiline algaja viga) võib olla põrutav ja valus, eriti kui varustus on vana ja pehme. Täielt kiiruselt sooritatud löök mis tabab kaitsmata ala ei tekita tavaliselt muud vigastust peale sinika, kuigi tabamuse hetkel võib kahtlemata olla üsnagi valus.

Tüüpilised möödaläinud löögid tabavad käsivart, küünarnukki või keha külge kaenlaaluse ja rinnakaitsega kaetud ala vahel. Muudest vigastustest on tavalisemad ära põrutatud parema jala kand ning venitatud (või halvemal juhul rebestatud) vasaku jala achillese kõõlus. Esimene vigastus on sagedasem, ja tingitud valest tehnikast tobikomi ashi, e. järsu edasihüppe-sammu sooritamisel, mille käigus lüüakse parema jala tald tugevalt ja järsult vastu põrandat. Achillese venituse või rebendi ärahoidmiseks on oluline teha enne igat trenni hoolikas soojendus.

[ miks kendos harjutamise ajal karjutakse? ]

Suuresti samal põhjusel, miks näiteks tõstjad, kuulitõukajad, odaviskajad jm. soorituse hetkel karjuvad - tugev ja fokusseeritud väljahingamine pingutuse hetkel võimendab sooritust. Lisaks sellele puhtalt mehhaanilisele selgitusele on kendos kiai (mis väljendub sellessamas valjuhääldses karjumises) mõiste siiski oluliselt laiem. Kendo, sarnaselt teiste jaapani võitluskunstidega nagu karate, aikido jne., toetub kontseptsiooniliselt olulisel määral sisemise energia e. ki kasutamisele. Kendo üks olulisemaid kontseptsioone, ki-ken-tai no ichi, taotlebki vaimu(energia) ehk ki, mõõga (ken) ja keha (tai) ühtsust tehnika sooritamisel. Kiai on sellisel juhul ki väline tunnus või väljendus. Kiai on kendos sedavõrd oluline, et näiteks kendo võistlusmäärustes on võimas kiai üheks punktisoorituse kohustuslikuks tingimuseks.

[ kuhu tohib lüüa ja kas lüüakse tõepoolest täiest jõust? ]

Lubatud rünnakuteks on löögid pähe, randmetesse, keha külgedele ja torge kõrri. Tegelikus või(s)tluses on reeglid siiski veidi detailsemad ja ka vastavalt olukorrale muutuvad - tavaliselt on randmelöögi (kote) lubatud sihtmärgiks parem ranne, kuid juhul kui kendoka tõstab mõõga pea kohale, muutub sihtmärgiks vasak ranne; pähe (men) on lubatud lüüa vaid pealae keskosast ca. 30º kummalegi poole jäävasse alasse.

Lüüakse tõepoolest täie kiirusega ning jõudu tagasi hoidmata. Samas ei ole kõvasti löömine omaette eesmärgiks ning liigse jõu kasutamine on nii ebaotstarbekas kui ka (võistlusmäärustega) keelatud.

[ kas kendos kasutatakse ka päris mõõka? ]

Päris mõõka e. shinken-it ei kasutata. Mõnikord võib demonstratsioonidel näha väga kõrge tasemega kendokaid katat tegemas habiki e. nüri metallist harjutusmõõgaga (mis küll näeb välja vägagi "päris"). Tavaliselt siiski kasutatakse katas nii harjutamiseks kui ka demonstratsiooniks puust harjutusmõõka e. bokken-it. Osades katades tabavad mõõkade terad teinetest üsna suurelt kiiruselt ning väikegi eksimus võiks mõõka vigastada.

[ millised on kendo vöö-astmed? ]

Kendos on kasutusel järkude e. vöö-astmete süsteem mis on üsna sarnane nt. karates, judos ja aikidos kasutatavale. Vöö-astmed algavad kyu-tasemetega, alates kuuendast ja sealt kahanevas järjekorras kuni esimeseni. Sealt edasi algavad dan-tasemed (muudel aladel tuntud kui "mustad vööd"), alates esimesest ja lähevad välja kuni kaheksandani. Kendos ei kanta ega kasutata mingisugust välist järgu tunnust (nagu näiteks karates ja judos on vastavat värvi vööd, või aikidos hakama). Pidevalt harjutav ning keskmiselt võimekas inimene jõuab shodan-i (esimene dan) astmeni tavaliselt 2-3 aastaga.

Vöötaseme saamiseks tuleb läbida eksam. Eksameid peab sooritama komisjoni ees, tavaline hindamiskomisjon 1. dan eksamiks on vähemalt viis 4. dani või kõrgema astmega hindajat, eksam on sooritatud, kui viiest hindajast vähemalt kolm langetavad positiivse otsuse. Kõrgemate vööastmete puhul tõuseb nõutav hindamiskomisjoni liikmete hulk ja koos sellega ka nõutav poolthäälte arv. Tüüpiline eksam koosneb kahest osast: ji-geiko (vabavõitlus) ja kata. Madalamatel kyu-tasemetel võib ji-geiko asemel olla lihtsalt põhitehnikate demonstreerimine, kirikaeshi (spetsiaalne löökide seeriast koosnev harjutus), uchikomi-geiko või kakari-geiko (harjutused, kus eksami sooritaja peab demonstreerima erinevaid rünnakuid motodachi e. abilise peal). Eksami sisu tasemete tõusmisel oluliselt ei muutu , mis muutub, on see mida hindajad soorituselt ootavad. Viimane vöötase, mille saamiseks eksam tuleb sooritada on 8. dan (hachidan) – see on oma raskuse poolest isegi Jaapanis legendaarne. Igal aastal üritab Jaapanis hachidan-i eksamit umbes 1,500 kendokat, keskmine edukusmäär on alla 1.5%.

Tallinna Kendoklubi gradueerimisnõuded leiab siit.

[ kas kendo on rakendatav enesekaitseks? ]

Lühike vastus on: ei ole. Tänapäeval oleks mõnevõrra ebatavaline kanda ringi liikudes kaasas shinaid või mõõka, ning kuivõrd kendo tehnikad eeldavad sellise abivahendi olemasolu, ei ole nendega tüüpilises konfliktisituatsioonis kuigi palju peale hakata. Sellises mõistes on kendo eelkõige võitluskunst, aga mitte enesekaitseala. Kendo harjutamise peamiseks eesmärgiks ja tulemuseks ei ole mitte vastasest jagusaamine, vaid enese areng.

Samas põhineb kendo sisuliselt samadel või väga sarnastel printsiipidel kui teised jaapani võitluskunstid, nagu karate ja judo. Aikido loomisel võttis Morihei Ueshiba kendost üle mitmeid printsiipe, tehnikaid ja liikumisi, mille põhjal arenesid välja mitmed vägagi efektiivsed enesekaitsetehnikad. Samuti arendab kendo kahtlemata kiirust, koordinatsiooni ning reaktsiooni ja õpetab vastase liikumist jälgima ja seda ennetama.

Ilmselt on siiski kendo peamine väärtus enesekaitse perspektiivist vaadatuna just enese arengus - pikemal harjutamisel kultiveerib kendo enesekindlust, otsustavust, väärikust ja viisakust, mis kõik aitavad konflikte ära hoida, nii et ei peaks muretsema nende võitmise üle.