KENDOKATA
Tänapäeval on kata sageli suhteliselt alahinnatud osa kendost. Samas oli kata kuni shinai ja bogu kasutuselevõtuni 17. sajandil ainsaks turvaliseks mõõgavõitluse õppimise meetodiks. Terved põlvkonnad legendaarseid Jaapani mõõgavõitlejaid omandasid ja lihvisid oma oskusi ainult kata najal. Sellisena on just kata ühenduslüliks tänapäeva kendo ja sellele aluseks olnud mõõga kasutamise kunsti vahel. Kata harjutamiseks kasutatav puust mõõk ehk bokken on nii oma kujult, kaalult kui dünaamikalt palju sarnasem päris mõõgale kui on seda shinai. Lisaks sellele arendab kata harjutamine õiget kehahoiakut, ajastust, täpsust, metsuket (vastase jälgimine) ja zanshini (keskendumine, valmisolek) moel, millisena neid tavalises shinai-kendos on palju keerulisem õppida. Seega ei ole kata harjutamise ainsaks ja peamiseks ülesandeks sugugi mitte pelgalt traditsiooni säilitamine, vaid see on oluline osa korrektse ja hea shinai-kendo omandamisel. Kui jälgida väga kõrge tasemega (8.dan) kendokate võitlust, siis meenutab see oma rütmilt, ajastuselt ja jooniselt vägagi kendo katat. Kata on omamoodi kendo kõige puhtamal kujul - kõik kõrvaline ja üleliigne on eemaldatud.
Kendo kata oma tänasel kujul pärineb 20. sajandi algusest, kui erinevate mõõgavõitluse koolkondade selleaegsed kõige silmapaistvamad esindajad otsustasid seni suhteliselt erinevad katad ühtlustada ja standardiseerida. Hiljem on seda kata standardvormi veel korduvalt muudetud ja täiendatud, aastatel 1912, 1917, 1933, ja 1981. Moodsas kendos on kümme katat - seitse pika mõõga e. tachi katat ning kolm kodachikatat, kus õpetaja pool kasutab pikka mõõka, ning õpilane lühikest mõõka e. wakizashi-t. Erinevalt karatest, kus kata nimed viitavad kata sisule, kasutatakse kendos proosalisemat süsteemi - katad on lihtsalt nummerdatud - ühest seitsmeni ja siis eraldi ühest kolmeni kodachi katadena. Vaatamata järjestikusele numeratsioonile, ei ole katad üldiselt omavahel seotud või "progresseeruvad". Esimesest kolmanda katani võib leida teatud ühendava liini, kuid kolmandast edasi see enam ei kandu.
Ka kendo kata praegune formaat on tingitud traditsioonidest, mis ulatuvad tagasi aega enne bogu ja shinai kasutuselevõttu. Mõõgavõitlust õpiti läbi erinevate kindlate kombinatsioonide, kus õpetaja ründas, ning õpilane harjutas rünnaku vastuvõttu ja vasturünnakut. Sama joonis on säilinud kendo katas tänapäevani - katas on alati kaks poolt: õpetaja (uchidachi) ja õpilane (shidachi). Õpetaja ründab (see ei tähenda mitte ainult tegelikku löögi või torke sooritust, vaid ka tempo, rütmi ja distantsi määramist), õpilane võtab rünnaku vastu ja ründab omakorda, alati võites situatsiooni.
Kuna katas on mõlema poole liikumised ette määratud ja mõlemale poolele mitte ainult teada, vaid mõningase harjutamise järel praktiliselt refleksidena omandatud, võib kerjelt juhtuda, et kata sooritus muutub vaid nende kindlate ettenähtud kombinatsioonide järjestikuseks demonstreerimiseks. Selliselt esitatud kata kaotab oma mõtte. Kata on kahe osapoole vaheline võitlus ning heas esituses ta ka näeb selline välja. Heas katas on pinget, dünaamikat ja "elektrit". Iga rünnak peab olema sooritatud nii, nagu oleks see ainus ja otsustav löök.
Olulisi punkte, mida kata juures silmas pidada:
Kõikide liikumiste algatajaks on uchidachi, shidachi peab hoiduma liikumast enne uchidachit, uchidachi omakorda peab hoidma rütmi sellisena, et katast ei kaoks pinge.
Alati vaata oma partnerile otsa - kunagi ära jälgi silmadega partneri mõõka, jalgu ega rünnaku sihtmärki - sa näed neid ka muidu.
Üldine reegel: liikudes astu alati esimesena eesoleva jalaga - chudan no kamaes parema, hidari jodanis vasakuga. Hidari jodanist rünnates astu parema jalaga ja too vasak jalg kohe järgi.
Hoia oma partneri mõõgaga kontakti - kokkupuutuvate mõõgaotste vahel peab olema pinge. See ei tähenda jõuga surumist, kuid siiski peavad mõlemad pooled pürgima kontrollima keskliini.
Katast ei tohi hetkekski kaduda pinge - kata lõpeb alles peale viimast kummardust. Kuni selle hetkeni peab kogu sinu tähelepanu olema keskendatud vastasele.
